Osalesin ultrajooksul Põgenemine Põltsamaalt, mille uudne formaat tekitas huvi koheselt, kui lugesin juhendit. Nimelt tuleb 24h jooksul Põltsamaast jõuda linnulennult võimalikult kaugele põhimaanteid (1km lubatud) kasutamata.

Stardis oli 40 võistlejat ja kui Ivar Tupp keskpäeval stardi andis, hakkasid sündmused pihta. Mina võtsin suuna Kamarisse ja jõeäärest rada kõvasti lühendades, tuli seda teha pahkluuni vees kahlates. Edasi Kolga-Jaani, ning Viljandis oli plaaniline tugiliige Sille Puhu. Ta sebis kuskilt linna suurima lihaburgeri ja tõi vett. Edasi suunaga Sultsi, Õisu…ning õhtu pimenes. Õepoeg Juss oli kivitaha pudeli vett jätnud, ning jätkasin teekonda. Juba algusest jälgisin tähelepanelikult sõber-konkurentide edenemisi ja Hs sõpruskonna spordisõbrad hoidsid mind jooksvalt kursis kõikvõimaliku infoga.

Abja-Paluoja Coopi teadsin ajaliselt mitte jõudvat, ning naabrimees Raul tõmbas autoga sinna mind burksiga ootama. Kõik sujus ja edasine varustatus söögi-joogiga jäi minule. Lätis tuli pikalt liikuda ühte üliporist kruusateedpidi, ning vesigi oli lõpukorral. Esimeses tanklas kiire viipemakse Garmin FR 945-ga, ning taskud jälle joogipoolist täis. Väsimus vaikselt kogunes, ööpimeduses aga oli tõeliseks abiliseks maailma parim pealamp Lupine Piko. Olin jõudmas Valmierasse, kuid esmalt ei märganud ühtegi tanklat vms. söögi/joogivarude täiendamiseks teekonnal.

Aga siis bussijaam…ja vajusin sisse, aga rahvas vaatas mind kui väga imelikku, kui hakkasin sahmerdama kohviautomaadi ja tehnika laadimisega. Vedelesin põrandal viivu ja kohv maitses hea, sest olin seda hetke tunde oodanud. Lahkusin ja peagi laiusid ees pikad motivatsioonisirged heal asfaltil, ning otsustasin just nüüd edu kasvatada üllatuste vältimiseks. Päikesetõusul olid lummavad udused vaated. Träkk viis mind Cesisesse, ning nüüd võtsin ikka väga tempo alla, sest töö oli tehtud edukalt ja lõpuni ca.1h. Konkurendid olid mind survestanud pikalt ja ega minu jooksuvorm veel kõikseparem hetkel veel ei olegi, seega jälgisin pingsalt seljatagust. Lõpuni oli vähe, enese distsipliini tõttu veel istuma ei jäänud ja viimase km-i jooksin ööpäeva kiireima.

Finito! Sigahea meel oli see asi kinnipanna, esimesed korrad mulle alati meeldivad. Naabrimees Raul korjas räsitud minu autosse ja läksime Reigo Lehtla asukohta, et tedagi mitte Läti metsadevahele jätta. Mees oli paar viimast tundi kergemalt võtnud, kuid tema seda ei teadnudki…, et teise kohaga lahutas teda vaid mõni km. Priit Valk tegi suurepärase rajavaliku, kuid selle lõppfaas eriti kergeid otseteid ei võimaldanud, ning Narvas tuli ette ka piir Venemaaga. (viimane 1h mees ei liikunud)

Kokkuvõtvalt jäin enda sooritusega rahule ja keha sai pikemat pingutust, nagu ka mentaalne pool.
Olle Rõuk ja Ivar Tupp ikka teevad kodumaa vingeimaid ultravõistlusi, täiesti teistmoodi sündmusi.
Lihasvalud kaovad, rõõm jääb.

Suvel aga põhisündmused alles tulevad, kui osalen Kauhajoki Ultrafestivalil 6 ööpäevasel jooksul, ning Heavy Metal Ultral äärmiselt kõrges rahvusvahelises konkurentsis.
Minu sportimist toetab tänuväärselt Kliimakaubamaja, aga võimalustepiires abilisi on teisigi ja siiralt tänan kõiki!
https://menu.err.ee/…/poltsamaalt-pogenemise-voitis-hannes-…
https://marathon100.com/…/unikaalse-formaadi-jargi-korralda…

#kliimakaubamaja
#prorunner
#XTeam-KSV.ee
#kurimudilane