Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus.
Kui sellisest jooksuformaadist lugesin, siis esimene mõte võttis muigele. Korraldaja Olle Rõuk on toonud varemgi ultrajooksumaastikule ülivingeid sündmusi, ning küllap kõik jätkub. Võistlusjuhend nägi ette joosta sirgelt kaldumata üle

100 m kursilt nii kaugele kui võimalik. Mõistsin kodumaa kaarti vaadates, et sirgeid teid ülemäärapalju ei olegi.
FB kommentaariumis käis arutelu, ning hoidsin endateada leitud hea maanteesirge. Õhtul aga lugesin, et Leivo Sepp juba jooksebki just sedasama teekonda, ning mõistes alguskohta olin hämmingus teekonna pikkuses. Tema visadus, oskus maastikul liikuda kiiresti kõikjal väärib omaette tähelepanu ja tulemuseks 101 km võttis nii mõnegi imestama. Otsisin endale teekonna ja tõmbasin joone ülevalt alla. Tihe töönädal möödus, pakkisin vajaliku seljakotti, ning naabrimees viis mind Lahemaale, et tulla suunaga Endla raba jne…

Soov panna end keerulisemal maastikul proovile, näha kodumaa varjatud kohti oli saamas teoks. Tõmbasin rannale stardijoone, kell käima ja teele. Kohe esimesel km-il vaatasin põdraga tõtt ja ta kadus kohkunult kaugusse. Mõtlesin, et keda järgmisena veel kohtan, kui sügavamasse metsa satun. Maastik muutus raskeks, vett ja pori küllaga. Esimene jõgi, mõnusalt sügav ja otsustasin ujuda. Riidest lahti, kott kaarega üle jõe ja panin ujudes üle. Suht külm hetkeks, aga liikudes tuli soe tunne ruttu tagasi.

Alustasin õhtul ja öö möödus kogemusterohkelt. Hommikul ühest mudajõest ülepeakaela musta mudasena väljudes sattusin mööduma majast, kus peremees toimetas aias. Ta jäi mind kauaks pilguga saatma ja võis mõelda, kas olen tont, või inimene.

Päeval olin ületamas jällegi rapsipõldu, kui minu teekonnale sõitis autoga ette raevunud talunik. Mõistsin, et pean pöörduma ja varjusin mahajäetud talu aita, kuniks saaksin siiski lipsata üle põllu. Hiljem kohtasin kahte kurja koera, millest tekkis justkui paanika kolme taluvahelt läbijooksul…ning keegi järgnes vaatama. Kui sattusin järjekordset jõge ületama ja viskasin seljakoti vastaskaldale juhtus jama. Kott kus kuivad riided, telefon jm.varustus veeres jõkke, ning hüppasin päästma. Sain valusa õppetunni ja nüüd puudusid kuivad riided, mis samas tähendas, et pean jooksma soojasaamiseks rohkem.

Endla rabas tempo rauges, olin väsinud. Nautisin kauneid rabavaateid ja püüdsin baleriinikergusel liikuda ohutult. Minu söögivarudest oli järel vaid šokolaadipuru ja paar smuutit, ning pidin jätma hilisemaks ka natuke. Kuigi träkk oli 118 km tõmmatud, siis juba algne plaan oli üritada lihtsalt rohkem Leivost, milles ma kogenematusest kindel ei olnud. Kui 95 km sai täis, suhtlesin naabrimehega ja ta ootas mind kuskil metsavahel autoga, et sõidutada koju. Raja ma kõrvalist abi ei kasutanud, mis tegi kogu võistluse seikluslikumaks. Täitus 100 ja jalutasin pisut edasi…kuniks täitus teadaolev pikim teekond 101,2 km.
Ma olin lihtsalt väsinud ja töönädalast unevõlas, pealegi pidin jõudma koju ja surusin kellalgi stoppi.

Nägin loodust ehedamalt, kui kunagi varem ja tänan Olle Rõuk korraldajat, sest temata jooksnuks ma siiamaani Emajõe kallastel. Aitäh head sõbrad-konkurendid, ning usun, et meiepoolt tatsatud sirgjoontesse põldudel kasvavad rammusad viljad! ??
https://photos.app.goo.gl/DtuvyiRvBtWqYaiK7
https://marathon100.com/…/sirgejoonejooks-toi-starti-enam-k…
#kurimudilane