Pisut spordijuttu

Alles eile, kui tööpäev AS Salvestis sai läbi ja mudilane hoitud koondasin mõtted treeningule. Tõsi, aeg oli hiline ja ilm jahenes…kuid usk tegevusse mida ambitsioonikalt teen on justkui raskesti peatatav soomusrong. Tõmbasin Crafti Brilljant (eredate helkurtäpikestega) seeria jooksuriided, jooksuvesti ja helkurvesti selga. Kätte labakud ja müts kõrvuni pähe. Pimedusevastu maailma parim pealamp Lupine Piko ja randmele üks võimekaimaid multispordikellasi Garmin FR945, mille navi võimekus on priima.

Tõmbasin träkiks 50+km mööda Jõgevamaa külakesi ja kl.19.30 paiku asusin minekule. Kuulasin mussi ja humoorikaid anektoote (teen seda üliharva) põhimaanteede kõrval kergliiklusteedel ja tunnid möödusid. Kodumaa loodus pimedas ja maanteedel kahjuks erilisi emotsioone peale helkivate metsloomasilmade ei paku, kuid siiski paelus mind tähistaevas.

Olles järjepanu spordisõbra Leivo seiklustest Suures Kanjonis just lugenud, jäin mõttesse, et kül mul ikka peab seda tahtmist olema. Hetkepärast helistasin ultramaastikul ennast tõestamas Marjaliisale ja kui temagi minu nii hilisest pikast otsast kuulis, tuli küsimus: ega ma kukkunud ole? 🙂 Hea huumor ja toetus on kohane, ning pool distantsist (ca.26 km) oli veel minna.

Olin läbinud äsja Saadjärve äärset, toredat Juula küla ja jõudmas Igaverre. Jooksuvestist võtsin spordijooki (kokku tarbisin 500 ml) ja maiustusi, ning tagavaraplaaniks olid tanklad, kust saanuks osta söödavat uudse viipemaksega tehes seda kellaga.

Tartusse jõudes hakkasin siiski väsima, seasörgiga kulgesin läbi kesklinna, kuid vaatamata väsimusele (ega hetkevorm ongi alles poisike) olin rõõmus Jõudsin koju vahetult enne südaööd kl 23.55. Hästi, kribin-krabin söödud ja pessu, ning magama.

Olin tegevusega igasugusest mugavustsoonist väljas, mind toidab usk iseendasse ja tihti ka teistesse. Vaatamata negatiivsele kriitikale ja alatihti heatahtlikule soovitusele “hoia end” ja “ära endale liiga tee” …naudin ma jätkuvalt ultrajooksu täiega. 🙂 Hooaeg pakub uusi ärritajaid, millest ettekujuteldamatu saab olema 6 ööpäevane jooks Kauhajoki Ultrafestivalil, kus püüan unevõlas kurnatusega toimetada ja joosta. Loomulikult järgneb Heavy Metal Ultra, kus 1976 a sündinud Hannes ilmselgelt katkestamise mõttega rajale ei lähe, ning taaskord püüan endast tugevamaid murda. Hooaja lõppu sätin midagi küllap veel, aga hetkel on mõtted toored ja otsustan KURF-i ja HMU-a järgse kurnatusest tuleneva järgi.

Ahjaa…varsti 50 ultrat kotis, millest enne 2012 a toimunud Haanja Ultra 100 sündmust unistadagi ei osanud. Elul on alati üllatusi varuks, olen julgelt võtnud väljakutseid vastu, kaotades tõusnud ja proovinud uuesti. Olen mina ise ja ma olen väga tänulik teile, kes te olete kõik need aastad olnud minuga, jälginud minu tegemisi ja minusse uskunud!

Ma pakun üllatusi endale ja vahest ka teile läbi sportimiste kindlasti veel, sest lendu kuule ma kahjuks korraldada ei oska.
Toredaid sportimisi ja võtkem vahest ette tore matk koos pere, sõbraga! 🙂

Hannes
#kliimakaubamaja.ee
#kurimudilane
#prorunner
#XTeam-KSV.ee