Kogu maailmas on suurt populaarsust kogunud väga huvitav ultrajooks, kus startides keegi ei kujuta ettegi, kuna võistlus saab läbi. Tegu on backyard ultraga, e.last man standing tüüpi jooksuga. Igal täistunnil starditakse 6,7 km ringile ja seni, kuniks alles jääb üksainus jooksja.

Osalemise soov NBU-l tekkis mitmel põhjusel. Ebaõnnestumine mullu vigastuse tõttu ja äärmiselt raske tehniline päevarada, mis minujaoks hullult põnev. Lisaks vajasin tugevat konkurentsi ja teate need Soome poisid ja tüdrukud ei ole papist. Kui stardinimekirjast vaatavad vastu Kati Ahokas, Visa Kivinen, või hoopis Pekka Aalto, siis tase on ülitugev. Hr.Pekka Aalto on 9 korda võitnud maailma pikimat ca.5000 km pikkust jooksu ja asfaltil kulutanud sadu jooksususse. Et kuidagi enesehävituslik tundus esmalt minna võitlema, aga lähemalt konkurente analüüsides ehmatus kadus ja nägin eduks võimalusi.

NBU oli minu hooaja esimene põhieesmärgistatud võistlus ja põhjalikult sättisin kõik vajaliku varustuse kokku. Vaid tugitiimi kaasamine jäi ära, sest ühestküljest keerulised reisimistingimused ja kulude kokkuhoid samuti.

Kolm suurt spordikotti…sai sätitud lapse Thule sport kärusse ja vot sedasi rongiga  Tallinnasse. Laevaga üle lahe ja taaskord rongile, et linna Espoo jõuda. Sealt 14 km matkasin nagu kodutu kompsudega Nuuksiosse. Rahvuspark seal on tõesti ilus, täis suuri kaljusi, järvi ja läbimatuid soid. Telk püsti ja ööbisin ühel kõrgel kaljul. Hommikul kerge ujumine ja  läksin peagi testima jooksususse maastikule. Valikusse olid jäänud Nike Pegasus Trail 2 ja Hoka Speedgoat 4. Mõlemad mudelid on minujaoks oluliselt pehmed, mugavad. Lõplik valik jäi Hoka kasuks põhjusel, et kanna-päka suhe väiksem, ning  kannaosa stabiilsem allamäge joostes.

Õhtul lükkasin kogu “elamise” stardialasse ja sättisin olemise  lihtsalt, kuid väga detailideni läbimõeldult valmis, et järgmisel võistluspäeval saaks kergemalt võtta.

Stardini mõned tunnid.

Valmistasin naljakalt megasuure pastaroa ja sõin nagu jaksasin. Toidutermose tegin riisiroogagi täis ja telgis olid kättesaadavad Tactical Foodpack võimalikud toidud. Eks söögipoolist oli palju, sest energiakulu on jõhker.

Sõbrad/konkurendid tulid suursuguselt, kes matkaautodega, kes suurte Pop-Up telkidega kuhu mehitati külmkapid, pliidid ja voodid luxuslikud. Kui näitasin milline minu telk ka platsil on, siis kõlas imestusest ahsoo, või aaa…😀😀 Minu telk oli mikro ja lauaks veeretasin kaks autorehvi millele plaadi asetasin. Ilm oli palav, kuid õnneks natukene tuult.

Startisime raskele päevarajale 75 jooksjaga, ning olin planeerinud väga mitmekülgse ajalise taktika ringide läbimiseks. (põhjalikult nüansse ei saa avaldada, kuna konkurendid ka ju loevad 😉) Võtsin tihti kõnnisammud stardist minnes, mida imestas Janne Simola, aga silmitseti grupi esiotsastki tihti. Öörajale minnes tundus oluliselt kergem ja mõned ringid tulid kergelt liigagi kiired. Urmas Paejärv tegi märkusi, kuid selgitasin põhjusi, aga pidasin õigeks manitsust siiski osaliselt kuuldavõtta. Esimene öö möödus lihtsalt, aga päikesetõusujärgselt algas raskel päevarajal terade eraldumine. Pärastlõunal küttis päike kaljunukid juba nii kuumaks, et kohati oli ikka kohutav palavus. Tekitasin särgisisse kääridega augud, et natukene õhk liiguks ja kastsin end tihti üleni veega. Tehniline rada laastas paljusi, osavus pandi proovile. Ringe läbiti peamiselt 53-55 minutiga, kuid mina püüdsin hoida stabiilselt u.48-50 minutile, kuigi vahest keerutasin sekka kiireminigi. Väga tähelepanelikult jälgisin kõiki konkurente ja mitmed liikusid vägagi osavalt, säästlikult. Kati Ahokas jäi mitmel korral silma, tema osavus oli küllap tekkinud mahukates metsatreeningutes. Anton Aro tegi paar korralikku ja osavalt joostud ringi metsas, kuid siis jällegi taandus, maksis lõivu, või strateegiat muutis. Väga kiiresti mõistsin, et üks favoriite Pekka Aalto sammusettung juurikatel oli juhuslik ja mitte just  silmailu. Mulle see tähendaski minu võimalusi ja pidin olema kannatlik.  Jooksjate read olid kahanenud, hakkas saama klaarimaks kes tahavad võita. Väga ilusti oli toimetamas Visa Kivinen, temas oli märgata suurt tahet, kuid väiksed kurnatusemärgid  metsas. Pekka Aalto kui asfalttil sattus, siis oli üleplatsi mees, aga see mets räsis teda.

Minule sobib nii asfalt, kuid metsarada, aga väga meeldibki selline tehnilisem juurikasem singel.

Lõpuks jäin Pekkaga otsustama, ning valmistasin ennast vaikselt ette. Püüdsin süüa ja juua palju, akumuleerisin energiat, sest mees (Pekka) kes 5000 km jookseb, võib heal päeval tiirutada oi kui kaua. Peagi tuligi ehmatav üllatus. Olin just metsapeatuse teinud ringi alguses, ning Pekka surus ebatavalise kiire tempoga juurikatel. Ma jõudsin kandadele ja mõtisklesin mis toimub, kuid libisesin siiski eest.

Ja siis järgmisel ringil võtsin kohe kandadele, et mõista tema plaane, aga ühtäkki tõusul ta jäi maha. Kerisin hästi ökolt ja max tähelepanuga juurikatel edasi. Ühtäkki keegi hõigub mind kuskilt metsast ja kohe kõvasti. Ma ei saanud kohe arugi kes, või miks. Märkan YLE kaamerameest ja seletab midagi Pekkast viidates gps träckile. Nüüd ma mõistsin, et kas tõesti ongi võistlus saanud lõpplahenduse, sest Pekka on alles ringi keskosas ja aega napib. Vaatasin uuesti, sest isegi peast juba kergelt hägune. Olin kohe jõudmas ringi lõppu ja tõstsin eemalt rusika ülesse…sest Pekka oli murtud.

Olin väga rõõmus, ma võitsin! Ootasin täistunni ära, et reeglitepäraselt korrektne oleks. Olin väärika võidu saanud ja mind õnnitleti. Koheselt tunnustati auhindadega ja teate peremees Mikael Heerman ja perenaine Sari Heerman on fantastilised inimesed ennekõike, ning tähistasime võitu shampanjega. Ei saa jätta ütlemata, et auhinnad olid väga erilised, väga tähenduslikud ja väärtuslikud!

Nuuksio Bacyard Ultra 2021 võiduks olin rajal 39 h.

Saavutasin võiduga teise kuldse mündi ehk pääsme Tennesseesse bacyard ultra individuaalsele maailmameistrivõistlusele. MM on hooaja teine eesmärgistatud põhivõistlus.

Tänan kõiki konkurente ja eraldi tooksin välja tunnustuse Pekka Aaltole!

Aitäh peakorraldaja Mikael Heerman ja Sari Heerman!

Mind toetas Marju ja poeg Kaaro, eriline tänu emale,  ämm Õiele ja loomulikult Peetrile

Mul on hea treener Herje Aibast, kellele tänud!

Alati läheb minu sportimine korda väga paljudele ja minuga on maailma vingem Hs spordisats. Tänan teid kõiki ja loomulikult ka konkurente! Aitäh Henri Vennikas ja Urmas Paejärv!  Vägev nädalavahetus oli! 🙂🙂

#kliimakaubamaja

#tactikalfoodpack

#prorunner

#salvest

#nuuksiobackyardultra

#lastmanstanding

#võidabkeskõigerohkemtahab

#teamsport

#nikeeesti

#atsport