Olin valinud selle võistluse, et proovida võimalikku isiklikku 24h ultrajooksus parandada. Kõik oli suurepärane, ettevalmistused sujusid ja eelnenud katsevõistlused lisasid enesekindlust.

Umbes 10 päeva enne võistlust aga sain kummalise hingamisteede haiguse ja TJM-l mõõdukas tempos läbimine tõmbas palavikugi ülesse paariks päevaks. Ravisin hoolega ja sain leevendust, kuid mingi “siilipoiss” istub jätkuvalt kurgus. Kokkolasse otsustasin siiski minna isegi väikse tervisemurega, sest elus on küllaga olukordi varemgi olnud, kui lootusetu olukord pöördub.

Eestlasi oli kokku startimas kolm, väärikas seltskond ja eelneval õhtul käisime rajaga tutvumas. Rajakate esiti tundus mitte just parim, aga kui peale tagumist tagasipööret jõudsime suurele teravale killustikule, siis see oli otse öeldes väga halb lõik. Laup.starti minnes sättis Eestlaste sats korraliku varustuse ja söögipoolise valmis ja Aare oli valmis meie heaks andma oma panust tugiliikmena.

Esiti tõmbasin jalga uued lemmikud Nike Vomero 14 sussid ja Hoka Clifton 5 jäi ootama oma aega. Stardijoonele kogunes palju väga tugevaid jooksjaid. Algtempoks kujunes 5.15-5.25/mint km valdavalt ja olin kogemata liidergi esimesed u.70 km. Tegelikult olid järgnevatega vahed suht väiksed ja liigse tempoga (algtempo minule harjumuspärase) tegu ei olnud. Enesetunne esialgu oli ennastki üllatavalt mõistlik, aga peagi hingamisteedesse tekkis probleem, ning keha andis teada, et ärgu ma üritagugi siin pingutust. Võtsin aja maha ja tegin toidupausi, aga olek läks mis iganes käest ära vaikselt. Püüdsin esimesest raskest hetkest veel väljatulla ja liikusin 104 km täpselt isikliku margi (avg) tempos, aga just sealmaal lõplikult mõistsingi, et edasine jätkusuutlik ei ole, ega oma tähtsust. Spordis on sellised tunded rasked, aga 30+ ultrajooksu on mind karastanud ka selleks ja siis tulebki juba pigem säästa end uuteks õnnestumisteks.

Hommikul tegin veel mõned ringid ja püüdsin lõpufaasis megatublile Liina Kesamaa olla pisut toeks, sest tal tekkis oma ambitsioon. Aet Kiisla oli hommikuks kerinud palju ringe ja viisvarvikutega hämmastas paljusi. Viimane tund oli emotsioonideküllane, rajaäärde kogunes rahvast, lapsed lõid patsu!

Jooksu lõppedes olin endaüle ehk natuke kurb, no et see haigus just nüüd sadas kaela, aga ikkagi rõõmu pakkusid Aet ja Liina korraliku tulemusega. Kokkola Ultra iseenesest on minuarust hea korraldusega, kuid siiski toon välja mõned murekohad, et järgnevatel aastatel teaks teisedki arvestada. Kohalikke vahest ei häirinud, aga merelt tuleb väga külma tuult isegi päevasoojusega ja üks kehapool on ohus. Toidulaual leidub kiirnuudleid ja see sobib vähestele, kuid muus osas toit ikkagi hea, ning supp seevastu maailma parim.

Rada on ebakvaliteetse pinnasega asfalt ja lahtise kiviga killustik, mis lõiguti oli väga suur ja pöördedki ultrajooksuks liiga järsud. Kas tuleksin tagasi? Ei…selline rada minule ei meeldi ja mõistan, et drooniga tehtud rada tutvustav video oli eksitavalt ilus. ?

Kokkolas jooksin siis pehmolt 157 km ja püüan Sillamäe Ultra fantastilisel heal rajakattel oma marki 208 km nihutada suuremaks.

Vahepeale jääb ülipõnev ja kahtlemata tugevas konkurentsis toimuv Heavy Metal Ultra uudses formaadis. Sügisene 24h MM jääb lahtiseks ja otsus sõltub suuresti rahalistest võimalustest ja eelnevatest õnnestumistest. Lõpetuseks ütlen, et ma olen teile kõigile väga tänulik, et te mind aitate ja usute minusse. Ma armastan jätkuvalt ultrajookse ja pigem saan “peksa” kõrges konkurentsis, kui võidan konkurentsitult.

Kül see tervis ka korda saab, võidab ju ikkagi sport! ??

#smushie
#salvest
#kliimakaubamaja
#Xteam-KSV.ee