August 2019 läheb ajalukku ühe erilise jooksusündmusega kodumaal. Heavy Metal Ultra, mille põnev formaat paneb proovile mitmel erineval moel. Last Man Standing tüüpi võistlusel anti start igal täistunnil 6,66 km pikkusele kohati väga tehnilisele ringile. Jooksed kiiresti, jääb aega ka puhata ja alguses tundub jube lihtne see nali. Võita saab üks, kes viimasena jooksma jääb, kuid seda olla tahavad paljud, ning ikka ja jälle ilmutakse justkui kiviämblikud peidust enne täistundi joonele.
Stardis oli palju eri riikide esindajaid, kodumaa 6,12,24,48 h (DUV andmetel) meistrid, ning värske, ning alati värske kolmekordne rogaini maailmameister. Põlve väristamata läksin ka mina joonele, et saada juurde üks uus lugu paljude teiste ultrajooksude kõrvale. Eelnevalt küsisin pisut nõu Johan Steenilt ja Courtney Dauwalterlt, kes selle formaadi maailma parimad. Peatrenku Kaaro alias Kuri Mudilane andis omad soovitused kaasa.
XTeam-KSV.ee tiimibuss oli eelnevalt sööki jm.vajalikku täis pandud, sest mine sa tea kaua minna võib. Stardist minnes oli rajaga tutvumine esmalt ja püüdsin iseärasusi õhtuvalguses kõvakettale lasta, et öös autopiloodil olles koperdusi vältida. Alguses kõik pakatasid energiast, mõni lasi peeneks, kogenenud olid energiasäästlikumad. Võtsin rahulikult seasörki tehes lausikuid, nautisin tehnilisi lõike väga, ning jalutamine tundus samuti ok. Laupäeva õhtuks oli alles 71 startinust riismed, kuid arvasin sarnast olukorda näha ööpäev hiljem. Mingil hetkel olimegi joonel kolmekesi ja mulle sobis, et öö saabus. Kasutasin maailma parimat pealampi Lupine Piko (aitäh Pärtel Piirimäe) , ning Petzl Nao lampi. Pühapäeva varahommikuks olid tugevad vastased erinevatel põhjustel lakanud jooksmast, ning 04.00 alanud ringi kül alustasime kahekesi, visa konkurent astus rajalt maha kilomeetri järgselt. Seega pidin vaid ringi lõpuni jooksma klausliga, mahu ajalimiiti. Olin sisemas juba õnnelik, kuigi olin valmis oluliselt kauem kestvamaks vastasseisule. Suureks abiks oli tugitiim XTeam-KSV.ee boss Margus Laanemägi koos elukaaslasega, ning hea sõber Raul Lepasild oma semuga. Sain stardialasse jõudes kiiret abistamist vajadusel, oli selleks toidu valmistamine vms.
Et siis spordijumal hoidis mind seekord ja mul õnnestus olla võitja. Kõik esimesed korrad on ikka need kõige erilisemad, mis jäävad vingete emotsioonidega kauaks minuga. Finišijoonel võeti mind väga kunnina vastu uhke tseremoonia ja aplausi saatel. Olle Rõuk ja Ivar Tupp korraldajatena soovisid siiralt tunnustades õnne ja tugev käepigistus. Mulle anti väärikaid auhindu, mis jäävad kapile silma rõõmustama, maailma parimad maastikusussid Hoka Speedgoat3, ning tegime mõned vahvad pildid.
Heavy Metal Ultra üldvõitja olla on minujaoks suur au!
Aga selline Last Man Standing formaat on ikkagi raske ja iga ultrajooksu sõber kes tuli starti, oli võitja!
* Toidu osas tarbisin palju arbuusi, Salvesti Super Smushie smuutisi, Salvesti mulgiputru, piima ja suitsulõhet, pisut leiba, pisut 2,9 vol.lahjat õlut, Salvesti borši suppi pisut, kohvi, teed, matkaselli hommikupudru, Farmi vaniljepudingut,Värska Originaali ca.4l, vett, soolakapsleid, spordijooki, pool taastusbatooni
* Jalanõudest osutus minu suurest valikust sobivaimaks (minujaoks!) ülipehmed Nike Air Vomero 14, kuid katsetasin ka Nike Pegasus 36 Trail mudelit (liiga kuiv pinnas ja maanteesuss oli mugavam), kuid ka Adidas Ultra Boosti (nii rahulikult joostes jäi kannaosa pisut väherulluvaks).
Teid oli palju, kes väärivad tänusõna, kuid korralduse juures jättis paljugi sooja tunde, sest juba igat jooksjat tervitati absoluutselt iga ringi lõpus tunnustava aplausiga. Kaks meest koos abilistega tegid korraliku sündmuse, millele lisas vürtsi raju Heavy Metal muusika, tänan! Toomas ja Leivo -aitäh!
#smushie
#salvest
#kliimakaubamaja
#XTeam-KSV.ee
#KuriMudilane
#Prorunner
