Aasta lõpus, kui telerist tuleb ühtejutti igasuguseid jõulukaid, leidub ka pisut sportlikke tegevusi. Sõber Raul, Urmas ja Anneli kutsusid mind Haanjasse eile, et vallutada 20 kõige kõrgemat mäge. Põnev ja üks korralik maastikutreening tundus hea mõte. Kohalejõudes lootsin kohata Leivot ja nägingi peagi. Tegime plaani, et jookseme koos. Stardist minnes jooksjate grupiga eraldusime peagi kolmekesi ja tempo oli

mõõdukas. Lukumägi, Suur Munamägi olid justkui soojenduseks, ning vajutasime tempot juurde. Peagi pudenes kolmas jooksja ja Leivo oskused joosta oskuslikult raskemal soisel ja allamäge lõikudel ei jäänud märkamata. Tõusud läksid juba puhtalt treenituse pealt temal, minul veel sedavõrd vabalthingav mootor ei ole. Navigeerimine sujus suuremate kõrvalekalleteta ja Vällamägi, aga ka Plaani Jaanimägi olid minujaoks vingeks kondiprooviks, rääkimata Tsälbamäest, kust ülesseminekuks Leivo valis eriti extreemse liivase järsaku. (nelikveota ei olnud lootustki)

Tagasi jõudsime suht kiiresti ajaga 2.15 , mis võib olla kiireim aeg läbi aegade (parandage, kui eksin). Mina olin igatahes üsna väsinud, kuid otsustasime siiski pisut Haanja suusaradadel juurdegi sörkida. Mul oli hea meel, et just Leivoga sain koos võimaluse joosta ja põgusalt hiljem vestelda pikemalt. Õhtul kojujõudes tegin veel ühe taastava jalavanni, sest juba täna ootas mind ees järgmine põnevik…Pekist Priiks.

Kui Paul kutsub appi grupijuhiks, siis vastupidiselt üldlevinud vastustele on keeruline jääda teemast eemale, öelda ei. Olin hommikul Lähtel, seljas jooksuvest ja randmel Garmin 945 mille häid navi võimalusi saingi peagi testida. Rahvas kogunes ja moodustasime kaks tempogruppi, millest kiirem jäi minu hoolde, tuua rõõmsalt kõik tagasi, kehapildilt saledamana.

Lähtelt väljudes ja Saadjärve ümbruses voortel joostes kilomeetrid justkui lendasid ja kõnnipausidel võtsime hetki piltegi teha. Vahepeal Kristi ja suur boss Mäx pakkusid head ja paremat süüagi, ning poolel maal oli korralik lõunasöök, mida serveerides jäi kõlama humoorikalt Mäxi suust…hõrgu pipraga.

Kõhud täis, jätkasime üleliigse kulutamist ja kui kõik tehtud sai ametlik osa, lisasime paar ringi staadionil juurdegi. Hea saun, kõhud täis ja mis peamine, kõik olid väga rahul. Pekist Priiks on alati olnud üks korralik sündmus läbi aastate, kus lisaks jooksule omab suurt osakaalu ka sotsiaalne pool, kuna võistlusmomendita jääb jutustamisekski palju aega.

Igatahes sain minagi osa heast seltskonnast ja teha seda koos heade spordisõpradega jooksurajal mõjus pühadeajal hästi.

Tänan kõiki!
Head aasta lõppu ?
#Trismile
#kliimakaubamaja.ee
#XTeam-KSV.ee