Category: Spordiblogi

Hannes Veide on 2021 Heavy Metal Ultra ainuke lõpetaja 55 ringiga. Distantsi pikkuseks kogunes 368,83 km, mis on ka uus Eesti rekord! Lisaks uuele Eesti rekordile kaasneb Hannesele võiduga ka “kuldne pilet” ehk pääse USA’s Tennessees toimuvale “Big’s Backyard Ultrale” ehk Backyard Ultra Maailmameistrivõistlustele.

Backyard Ultra on jooksuvõistluse formaat, kus peale igat täistunnil toimuvat uut starti peavad osalejad läbima 6,7 km. Järelejäänud aega enna uut starti võib kasutada puhkamiseks. Võistlus kestab nii kaua kuni järgi on jäänud ainult üks osaleja. Reeglite järgi loetakse ainult võitjat võistluse lõpetajaks, ülejäänud on kõik katkestajad.

Heavy Metal Ultra on Keilas aastast 2019 toimuv Baltikumi ainuke Backyard Ultra. Eriliseks teeb võistluse igat starti tähistav rajuma rocki lugu. See on nagu segu jooksuvõistlusest ja rock kontserdist. Playlisti panevad kokku osalejad ise registreerimisel küsitud soovilauludest. Kuna formaadist tulevnevalt viidavad osalejad koos nii joostes kui ringide vahel palju aega, siis tekitab see võistlusele erilise atmosfääri.

Kogu maailmas on suurt populaarsust kogunud väga huvitav ultrajooks, kus startides keegi ei kujuta ettegi, kuna võistlus saab läbi. Tegu on backyard ultraga, e.last man standing tüüpi jooksuga. Igal täistunnil starditakse 6,7 km ringile ja seni, kuniks alles jääb üksainus jooksja.

Osalemise soov NBU-l tekkis mitmel põhjusel. Ebaõnnestumine mullu vigastuse tõttu ja äärmiselt raske tehniline päevarada, mis minujaoks hullult põnev. Lisaks vajasin tugevat konkurentsi ja teate need Soome poisid ja tüdrukud ei ole papist. Kui stardinimekirjast vaatavad vastu Kati Ahokas, Visa Kivinen, või hoopis Pekka Aalto, siis tase on ülitugev. Hr.Pekka Aalto on 9 korda võitnud maailma pikimat ca.5000 km pikkust jooksu ja asfaltil kulutanud sadu jooksususse. Et kuidagi enesehävituslik tundus esmalt minna võitlema, aga lähemalt konkurente analüüsides ehmatus kadus ja nägin eduks võimalusi.

NBU oli minu hooaja esimene põhieesmärgistatud võistlus ja põhjalikult sättisin kõik vajaliku varustuse kokku. Vaid tugitiimi kaasamine jäi ära, sest ühestküljest keerulised reisimistingimused ja kulude kokkuhoid samuti.

Kolm suurt spordikotti…sai sätitud lapse Thule sport kärusse ja vot sedasi rongiga  Tallinnasse. Laevaga üle lahe ja taaskord rongile, et linna Espoo jõuda. Sealt 14 km matkasin nagu kodutu kompsudega Nuuksiosse. Rahvuspark seal on tõesti ilus, täis suuri kaljusi, järvi ja läbimatuid soid. Telk püsti ja ööbisin ühel kõrgel kaljul. Hommikul kerge ujumine ja  läksin peagi testima jooksususse maastikule. Valikusse olid jäänud Nike Pegasus Trail 2 ja Hoka Speedgoat 4. Mõlemad mudelid on minujaoks oluliselt pehmed, mugavad. Lõplik valik jäi Hoka kasuks põhjusel, et kanna-päka suhe väiksem, ning  kannaosa stabiilsem allamäge joostes.

Õhtul lükkasin kogu “elamise” stardialasse ja sättisin olemise  lihtsalt, kuid väga detailideni läbimõeldult valmis, et järgmisel võistluspäeval saaks kergemalt võtta.

Stardini mõned tunnid.

Valmistasin naljakalt megasuure pastaroa ja sõin nagu jaksasin. Toidutermose tegin riisiroogagi täis ja telgis olid kättesaadavad Tactical Foodpack võimalikud toidud. Eks söögipoolist oli palju, sest energiakulu on jõhker.

Sõbrad/konkurendid tulid suursuguselt, kes matkaautodega, kes suurte Pop-Up telkidega kuhu mehitati külmkapid, pliidid ja voodid luxuslikud. Kui näitasin milline minu telk ka platsil on, siis kõlas imestusest ahsoo, või aaa…😀😀 Minu telk oli mikro ja lauaks veeretasin kaks autorehvi millele plaadi asetasin. Ilm oli palav, kuid õnneks natukene tuult.

Startisime raskele päevarajale 75 jooksjaga, ning olin planeerinud väga mitmekülgse ajalise taktika ringide läbimiseks. (põhjalikult nüansse ei saa avaldada, kuna konkurendid ka ju loevad 😉) Võtsin tihti kõnnisammud stardist minnes, mida imestas Janne Simola, aga silmitseti grupi esiotsastki tihti. Öörajale minnes tundus oluliselt kergem ja mõned ringid tulid kergelt liigagi kiired. Urmas Paejärv tegi märkusi, kuid selgitasin põhjusi, aga pidasin õigeks manitsust siiski osaliselt kuuldavõtta. Esimene öö möödus lihtsalt, aga päikesetõusujärgselt algas raskel päevarajal terade eraldumine. Pärastlõunal küttis päike kaljunukid juba nii kuumaks, et kohati oli ikka kohutav palavus. Tekitasin särgisisse kääridega augud, et natukene õhk liiguks ja kastsin end tihti üleni veega. Tehniline rada laastas paljusi, osavus pandi proovile. Ringe läbiti peamiselt 53-55 minutiga, kuid mina püüdsin hoida stabiilselt u.48-50 minutile, kuigi vahest keerutasin sekka kiireminigi. Väga tähelepanelikult jälgisin kõiki konkurente ja mitmed liikusid vägagi osavalt, säästlikult. Kati Ahokas jäi mitmel korral silma, tema osavus oli küllap tekkinud mahukates metsatreeningutes. Anton Aro tegi paar korralikku ja osavalt joostud ringi metsas, kuid siis jällegi taandus, maksis lõivu, või strateegiat muutis. Väga kiiresti mõistsin, et üks favoriite Pekka Aalto sammusettung juurikatel oli juhuslik ja mitte just  silmailu. Mulle see tähendaski minu võimalusi ja pidin olema kannatlik.  Jooksjate read olid kahanenud, hakkas saama klaarimaks kes tahavad võita. Väga ilusti oli toimetamas Visa Kivinen, temas oli märgata suurt tahet, kuid väiksed kurnatusemärgid  metsas. Pekka Aalto kui asfalttil sattus, siis oli üleplatsi mees, aga see mets räsis teda.

Minule sobib nii asfalt, kuid metsarada, aga väga meeldibki selline tehnilisem juurikasem singel.

Lõpuks jäin Pekkaga otsustama, ning valmistasin ennast vaikselt ette. Püüdsin süüa ja juua palju, akumuleerisin energiat, sest mees (Pekka) kes 5000 km jookseb, võib heal päeval tiirutada oi kui kaua. Peagi tuligi ehmatav üllatus. Olin just metsapeatuse teinud ringi alguses, ning Pekka surus ebatavalise kiire tempoga juurikatel. Ma jõudsin kandadele ja mõtisklesin mis toimub, kuid libisesin siiski eest.

Ja siis järgmisel ringil võtsin kohe kandadele, et mõista tema plaane, aga ühtäkki tõusul ta jäi maha. Kerisin hästi ökolt ja max tähelepanuga juurikatel edasi. Ühtäkki keegi hõigub mind kuskilt metsast ja kohe kõvasti. Ma ei saanud kohe arugi kes, või miks. Märkan YLE kaamerameest ja seletab midagi Pekkast viidates gps träckile. Nüüd ma mõistsin, et kas tõesti ongi võistlus saanud lõpplahenduse, sest Pekka on alles ringi keskosas ja aega napib. Vaatasin uuesti, sest isegi peast juba kergelt hägune. Olin kohe jõudmas ringi lõppu ja tõstsin eemalt rusika ülesse…sest Pekka oli murtud.

Olin väga rõõmus, ma võitsin! Ootasin täistunni ära, et reeglitepäraselt korrektne oleks. Olin väärika võidu saanud ja mind õnnitleti. Koheselt tunnustati auhindadega ja teate peremees Mikael Heerman ja perenaine Sari Heerman on fantastilised inimesed ennekõike, ning tähistasime võitu shampanjega. Ei saa jätta ütlemata, et auhinnad olid väga erilised, väga tähenduslikud ja väärtuslikud!

Nuuksio Bacyard Ultra 2021 võiduks olin rajal 39 h.

Saavutasin võiduga teise kuldse mündi ehk pääsme Tennesseesse bacyard ultra individuaalsele maailmameistrivõistlusele. MM on hooaja teine eesmärgistatud põhivõistlus.

Tänan kõiki konkurente ja eraldi tooksin välja tunnustuse Pekka Aaltole!

Aitäh peakorraldaja Mikael Heerman ja Sari Heerman!

Mind toetas Marju ja poeg Kaaro, eriline tänu emale,  ämm Õiele ja loomulikult Peetrile

Mul on hea treener Herje Aibast, kellele tänud!

Alati läheb minu sportimine korda väga paljudele ja minuga on maailma vingem Hs spordisats. Tänan teid kõiki ja loomulikult ka konkurente! Aitäh Henri Vennikas ja Urmas Paejärv!  Vägev nädalavahetus oli! 🙂🙂

#kliimakaubamaja

#tactikalfoodpack

#prorunner

#salvest

#nuuksiobackyardultra

#lastmanstanding

#võidabkeskõigerohkemtahab

#teamsport

#nikeeesti

#atsport

Continue reading “NUUKSIO BACKYARD ULTRA 2021”

Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus.
Kui sellisest jooksuformaadist lugesin, siis esimene mõte võttis muigele. Korraldaja Olle Rõuk on toonud varemgi ultrajooksumaastikule ülivingeid sündmusi, ning küllap kõik jätkub. Võistlusjuhend nägi ette joosta sirgelt kaldumata üle

100 m kursilt nii kaugele kui võimalik. Mõistsin kodumaa kaarti vaadates, et sirgeid teid ülemäärapalju ei olegi.
FB kommentaariumis käis arutelu, ning hoidsin endateada leitud hea maanteesirge. Õhtul aga lugesin, et Leivo Sepp juba jooksebki just sedasama teekonda, ning mõistes alguskohta olin hämmingus teekonna pikkuses. Tema visadus, oskus maastikul liikuda kiiresti kõikjal väärib omaette tähelepanu ja tulemuseks 101 km võttis nii mõnegi imestama. Otsisin endale teekonna ja tõmbasin joone ülevalt alla. Tihe töönädal möödus, pakkisin vajaliku seljakotti, ning naabrimees viis mind Lahemaale, et tulla suunaga Endla raba jne…

Soov panna end keerulisemal maastikul proovile, näha kodumaa varjatud kohti oli saamas teoks. Tõmbasin rannale stardijoone, kell käima ja teele. Kohe esimesel km-il vaatasin põdraga tõtt ja ta kadus kohkunult kaugusse. Mõtlesin, et keda järgmisena veel kohtan, kui sügavamasse metsa satun. Maastik muutus raskeks, vett ja pori küllaga. Esimene jõgi, mõnusalt sügav ja otsustasin ujuda. Riidest lahti, kott kaarega üle jõe ja panin ujudes üle. Suht külm hetkeks, aga liikudes tuli soe tunne ruttu tagasi.

Alustasin õhtul ja öö möödus kogemusterohkelt. Hommikul ühest mudajõest ülepeakaela musta mudasena väljudes sattusin mööduma majast, kus peremees toimetas aias. Ta jäi mind kauaks pilguga saatma ja võis mõelda, kas olen tont, või inimene.

Päeval olin ületamas jällegi rapsipõldu, kui minu teekonnale sõitis autoga ette raevunud talunik. Mõistsin, et pean pöörduma ja varjusin mahajäetud talu aita, kuniks saaksin siiski lipsata üle põllu. Hiljem kohtasin kahte kurja koera, millest tekkis justkui paanika kolme taluvahelt läbijooksul…ning keegi järgnes vaatama. Kui sattusin järjekordset jõge ületama ja viskasin seljakoti vastaskaldale juhtus jama. Kott kus kuivad riided, telefon jm.varustus veeres jõkke, ning hüppasin päästma. Sain valusa õppetunni ja nüüd puudusid kuivad riided, mis samas tähendas, et pean jooksma soojasaamiseks rohkem.

Endla rabas tempo rauges, olin väsinud. Nautisin kauneid rabavaateid ja püüdsin baleriinikergusel liikuda ohutult. Minu söögivarudest oli järel vaid šokolaadipuru ja paar smuutit, ning pidin jätma hilisemaks ka natuke. Kuigi träkk oli 118 km tõmmatud, siis juba algne plaan oli üritada lihtsalt rohkem Leivost, milles ma kogenematusest kindel ei olnud. Kui 95 km sai täis, suhtlesin naabrimehega ja ta ootas mind kuskil metsavahel autoga, et sõidutada koju. Raja ma kõrvalist abi ei kasutanud, mis tegi kogu võistluse seikluslikumaks. Täitus 100 ja jalutasin pisut edasi…kuniks täitus teadaolev pikim teekond 101,2 km.
Ma olin lihtsalt väsinud ja töönädalast unevõlas, pealegi pidin jõudma koju ja surusin kellalgi stoppi.

Nägin loodust ehedamalt, kui kunagi varem ja tänan Olle Rõuk korraldajat, sest temata jooksnuks ma siiamaani Emajõe kallastel. Aitäh head sõbrad-konkurendid, ning usun, et meiepoolt tatsatud sirgjoontesse põldudel kasvavad rammusad viljad! ??
https://photos.app.goo.gl/DtuvyiRvBtWqYaiK7
https://marathon100.com/…/sirgejoonejooks-toi-starti-enam-k…
#kurimudilane

Osalesin ultrajooksul Põgenemine Põltsamaalt, mille uudne formaat tekitas huvi koheselt, kui lugesin juhendit. Nimelt tuleb 24h jooksul Põltsamaast jõuda linnulennult võimalikult kaugele põhimaanteid (1km lubatud) kasutamata.

Stardis oli 40 võistlejat ja kui Ivar Tupp keskpäeval stardi andis, hakkasid sündmused pihta. Mina võtsin suuna Kamarisse ja jõeäärest rada kõvasti lühendades, tuli seda teha pahkluuni vees kahlates. Edasi Kolga-Jaani, ning Viljandis oli plaaniline tugiliige Sille Puhu. Ta sebis kuskilt linna suurima lihaburgeri ja tõi vett. Edasi suunaga Sultsi, Õisu…ning õhtu pimenes. Õepoeg Juss oli kivitaha pudeli vett jätnud, ning jätkasin teekonda. Juba algusest jälgisin tähelepanelikult sõber-konkurentide edenemisi ja Hs sõpruskonna spordisõbrad hoidsid mind jooksvalt kursis kõikvõimaliku infoga.

Abja-Paluoja Coopi teadsin ajaliselt mitte jõudvat, ning naabrimees Raul tõmbas autoga sinna mind burksiga ootama. Kõik sujus ja edasine varustatus söögi-joogiga jäi minule. Lätis tuli pikalt liikuda ühte üliporist kruusateedpidi, ning vesigi oli lõpukorral. Esimeses tanklas kiire viipemakse Garmin FR 945-ga, ning taskud jälle joogipoolist täis. Väsimus vaikselt kogunes, ööpimeduses aga oli tõeliseks abiliseks maailma parim pealamp Lupine Piko. Olin jõudmas Valmierasse, kuid esmalt ei märganud ühtegi tanklat vms. söögi/joogivarude täiendamiseks teekonnal.

Aga siis bussijaam…ja vajusin sisse, aga rahvas vaatas mind kui väga imelikku, kui hakkasin sahmerdama kohviautomaadi ja tehnika laadimisega. Vedelesin põrandal viivu ja kohv maitses hea, sest olin seda hetke tunde oodanud. Lahkusin ja peagi laiusid ees pikad motivatsioonisirged heal asfaltil, ning otsustasin just nüüd edu kasvatada üllatuste vältimiseks. Päikesetõusul olid lummavad udused vaated. Träkk viis mind Cesisesse, ning nüüd võtsin ikka väga tempo alla, sest töö oli tehtud edukalt ja lõpuni ca.1h. Konkurendid olid mind survestanud pikalt ja ega minu jooksuvorm veel kõikseparem hetkel veel ei olegi, seega jälgisin pingsalt seljatagust. Lõpuni oli vähe, enese distsipliini tõttu veel istuma ei jäänud ja viimase km-i jooksin ööpäeva kiireima.

Finito! Sigahea meel oli see asi kinnipanna, esimesed korrad mulle alati meeldivad. Naabrimees Raul korjas räsitud minu autosse ja läksime Reigo Lehtla asukohta, et tedagi mitte Läti metsadevahele jätta. Mees oli paar viimast tundi kergemalt võtnud, kuid tema seda ei teadnudki…, et teise kohaga lahutas teda vaid mõni km. Priit Valk tegi suurepärase rajavaliku, kuid selle lõppfaas eriti kergeid otseteid ei võimaldanud, ning Narvas tuli ette ka piir Venemaaga. (viimane 1h mees ei liikunud)

Kokkuvõtvalt jäin enda sooritusega rahule ja keha sai pikemat pingutust, nagu ka mentaalne pool.
Olle Rõuk ja Ivar Tupp ikka teevad kodumaa vingeimaid ultravõistlusi, täiesti teistmoodi sündmusi.
Lihasvalud kaovad, rõõm jääb.

Suvel aga põhisündmused alles tulevad, kui osalen Kauhajoki Ultrafestivalil 6 ööpäevasel jooksul, ning Heavy Metal Ultral äärmiselt kõrges rahvusvahelises konkurentsis.
Minu sportimist toetab tänuväärselt Kliimakaubamaja, aga võimalustepiires abilisi on teisigi ja siiralt tänan kõiki!
https://menu.err.ee/…/poltsamaalt-pogenemise-voitis-hannes-…
https://marathon100.com/…/unikaalse-formaadi-jargi-korralda…

#kliimakaubamaja
#prorunner
#XTeam-KSV.ee
#kurimudilane

Alles eile, kui tööpäev AS Salvestis sai läbi ja mudilane hoitud koondasin mõtted treeningule. Tõsi, aeg oli hiline ja ilm jahenes…kuid usk tegevusse mida ambitsioonikalt teen on justkui raskesti peatatav soomusrong. Tõmbasin Crafti Brilljant (eredate helkurtäpikestega) seeria jooksuriided, jooksuvesti ja helkurvesti selga. Kätte labakud ja müts kõrvuni pähe. Pimedusevastu maailma parim pealamp Lupine Piko ja randmele üks võimekaimaid multispordikellasi Garmin FR945, mille navi võimekus on priima.

Tõmbasin träkiks 50+km mööda Jõgevamaa külakesi ja kl.19.30 paiku asusin minekule. Kuulasin mussi ja humoorikaid anektoote (teen seda üliharva) põhimaanteede kõrval kergliiklusteedel ja tunnid möödusid. Kodumaa loodus pimedas ja maanteedel kahjuks erilisi emotsioone peale helkivate metsloomasilmade ei paku, kuid siiski paelus mind tähistaevas.

Olles järjepanu spordisõbra Leivo seiklustest Suures Kanjonis just lugenud, jäin mõttesse, et kül mul ikka peab seda tahtmist olema. Hetkepärast helistasin ultramaastikul ennast tõestamas Marjaliisale ja kui temagi minu nii hilisest pikast otsast kuulis, tuli küsimus: ega ma kukkunud ole? 🙂 Hea huumor ja toetus on kohane, ning pool distantsist (ca.26 km) oli veel minna.

Olin läbinud äsja Saadjärve äärset, toredat Juula küla ja jõudmas Igaverre. Jooksuvestist võtsin spordijooki (kokku tarbisin 500 ml) ja maiustusi, ning tagavaraplaaniks olid tanklad, kust saanuks osta söödavat uudse viipemaksega tehes seda kellaga.

Tartusse jõudes hakkasin siiski väsima, seasörgiga kulgesin läbi kesklinna, kuid vaatamata väsimusele (ega hetkevorm ongi alles poisike) olin rõõmus Jõudsin koju vahetult enne südaööd kl 23.55. Hästi, kribin-krabin söödud ja pessu, ning magama.

Olin tegevusega igasugusest mugavustsoonist väljas, mind toidab usk iseendasse ja tihti ka teistesse. Vaatamata negatiivsele kriitikale ja alatihti heatahtlikule soovitusele “hoia end” ja “ära endale liiga tee” …naudin ma jätkuvalt ultrajooksu täiega. 🙂 Hooaeg pakub uusi ärritajaid, millest ettekujuteldamatu saab olema 6 ööpäevane jooks Kauhajoki Ultrafestivalil, kus püüan unevõlas kurnatusega toimetada ja joosta. Loomulikult järgneb Heavy Metal Ultra, kus 1976 a sündinud Hannes ilmselgelt katkestamise mõttega rajale ei lähe, ning taaskord püüan endast tugevamaid murda. Hooaja lõppu sätin midagi küllap veel, aga hetkel on mõtted toored ja otsustan KURF-i ja HMU-a järgse kurnatusest tuleneva järgi.

Ahjaa…varsti 50 ultrat kotis, millest enne 2012 a toimunud Haanja Ultra 100 sündmust unistadagi ei osanud. Elul on alati üllatusi varuks, olen julgelt võtnud väljakutseid vastu, kaotades tõusnud ja proovinud uuesti. Olen mina ise ja ma olen väga tänulik teile, kes te olete kõik need aastad olnud minuga, jälginud minu tegemisi ja minusse uskunud!

Ma pakun üllatusi endale ja vahest ka teile läbi sportimiste kindlasti veel, sest lendu kuule ma kahjuks korraldada ei oska.
Toredaid sportimisi ja võtkem vahest ette tore matk koos pere, sõbraga! 🙂

Hannes
#kliimakaubamaja.ee
#kurimudilane
#prorunner
#XTeam-KSV.ee

Aasta lõpus, kui telerist tuleb ühtejutti igasuguseid jõulukaid, leidub ka pisut sportlikke tegevusi. Sõber Raul, Urmas ja Anneli kutsusid mind Haanjasse eile, et vallutada 20 kõige kõrgemat mäge. Põnev ja üks korralik maastikutreening tundus hea mõte. Kohalejõudes lootsin kohata Leivot ja nägingi peagi. Tegime plaani, et jookseme koos. Stardist minnes jooksjate grupiga eraldusime peagi kolmekesi ja tempo oli

mõõdukas. Lukumägi, Suur Munamägi olid justkui soojenduseks, ning vajutasime tempot juurde. Peagi pudenes kolmas jooksja ja Leivo oskused joosta oskuslikult raskemal soisel ja allamäge lõikudel ei jäänud märkamata. Tõusud läksid juba puhtalt treenituse pealt temal, minul veel sedavõrd vabalthingav mootor ei ole. Navigeerimine sujus suuremate kõrvalekalleteta ja Vällamägi, aga ka Plaani Jaanimägi olid minujaoks vingeks kondiprooviks, rääkimata Tsälbamäest, kust ülesseminekuks Leivo valis eriti extreemse liivase järsaku. (nelikveota ei olnud lootustki)

Tagasi jõudsime suht kiiresti ajaga 2.15 , mis võib olla kiireim aeg läbi aegade (parandage, kui eksin). Mina olin igatahes üsna väsinud, kuid otsustasime siiski pisut Haanja suusaradadel juurdegi sörkida. Mul oli hea meel, et just Leivoga sain koos võimaluse joosta ja põgusalt hiljem vestelda pikemalt. Õhtul kojujõudes tegin veel ühe taastava jalavanni, sest juba täna ootas mind ees järgmine põnevik…Pekist Priiks.

Kui Paul kutsub appi grupijuhiks, siis vastupidiselt üldlevinud vastustele on keeruline jääda teemast eemale, öelda ei. Olin hommikul Lähtel, seljas jooksuvest ja randmel Garmin 945 mille häid navi võimalusi saingi peagi testida. Rahvas kogunes ja moodustasime kaks tempogruppi, millest kiirem jäi minu hoolde, tuua rõõmsalt kõik tagasi, kehapildilt saledamana.

Lähtelt väljudes ja Saadjärve ümbruses voortel joostes kilomeetrid justkui lendasid ja kõnnipausidel võtsime hetki piltegi teha. Vahepeal Kristi ja suur boss Mäx pakkusid head ja paremat süüagi, ning poolel maal oli korralik lõunasöök, mida serveerides jäi kõlama humoorikalt Mäxi suust…hõrgu pipraga.

Kõhud täis, jätkasime üleliigse kulutamist ja kui kõik tehtud sai ametlik osa, lisasime paar ringi staadionil juurdegi. Hea saun, kõhud täis ja mis peamine, kõik olid väga rahul. Pekist Priiks on alati olnud üks korralik sündmus läbi aastate, kus lisaks jooksule omab suurt osakaalu ka sotsiaalne pool, kuna võistlusmomendita jääb jutustamisekski palju aega.

Igatahes sain minagi osa heast seltskonnast ja teha seda koos heade spordisõpradega jooksurajal mõjus pühadeajal hästi.

Tänan kõiki!
Head aasta lõppu ?
#Trismile
#kliimakaubamaja.ee
#XTeam-KSV.ee

KEKKOSE ERI!
Hannese suusatund läheb traditsiooniliselt Käärikule matkarajale liikuma, aga üks korralik spordipäev peab ka lõõgastavalt lõppema. Meile köetakse kuumaks järve kaldal uus Kekkose saun!

Plaanist lähemalt. Koguneme Kääriku Hotelli administratsiooni siseruumis. (mäe otsas) Matkale sobib tulla valikuliselt kepikõndi, kõndi, või kasvõi suusa immi tehes. Alustame piinliku täpsusega kl 10.00 (palun täpsust, ole kohal mõni minut varem) ja suundume esmalt Kääriku põnevamaid kohti vaadates Seinamäele jne.Kekkose rajale. Liigume mõõdukas tempos, aga metsamaastik annab hea koormuse nagunii. Kääriku matk kestab 3h -3.15h. Kohe peale matka ootab meid legendaarne Kekkose saun, kus ruumi küllaga. (saun avatud kl.13.00-15.00) Võtkem kaasa igaüks iseendale väike söögipoolis, nt.puuvilja ja karastusjook. Kuumas leilisaunas saab vihelda, julgemad käia järves jahutamas.

Sauna kulu ei tule suur, aga selle klatib kambapeale ja teeb ca. 2-5 eurot per.kärss. (olenevalt inimeste arvust) Ühistreening tasuta ja oodatud on kogu varasem Hs sõpruskond, ProRunnerid, Salvesti kolleegid ja SGGE SE spordisats jt. spordisõbrad.

Riietu vastavalt ilmale ja kui lisainfot vajad, helista mulle tel.58295295.
Hannes

https://www.facebook.com/events/396785917896388/

#salvest
#prorunner
#smushie
#kliimakaubamaja
#kurimudilane
#XTeam-KSV.ee

August 2019 läheb ajalukku ühe erilise jooksusündmusega kodumaal. Heavy Metal Ultra, mille põnev formaat paneb proovile mitmel erineval moel. Last Man Standing tüüpi võistlusel anti start igal täistunnil 6,66 km pikkusele kohati väga tehnilisele ringile. Jooksed kiiresti, jääb aega ka puhata ja alguses tundub jube lihtne see nali. Võita saab üks, kes viimasena jooksma jääb, kuid seda olla tahavad paljud, ning ikka ja jälle ilmutakse justkui kiviämblikud peidust enne täistundi joonele.

Stardis oli palju eri riikide esindajaid, kodumaa 6,12,24,48 h (DUV andmetel) meistrid, ning värske, ning alati värske kolmekordne rogaini maailmameister. Põlve väristamata läksin ka mina joonele, et saada juurde üks uus lugu paljude teiste ultrajooksude kõrvale. Eelnevalt küsisin pisut nõu Johan Steenilt ja Courtney Dauwalterlt, kes selle formaadi maailma parimad. Peatrenku Kaaro alias Kuri Mudilane andis omad soovitused kaasa.

XTeam-KSV.ee tiimibuss oli eelnevalt sööki jm.vajalikku täis pandud, sest mine sa tea kaua minna võib. Stardist minnes oli rajaga tutvumine esmalt ja püüdsin iseärasusi õhtuvalguses kõvakettale lasta, et öös autopiloodil olles koperdusi vältida. Alguses kõik pakatasid energiast, mõni lasi peeneks, kogenenud olid energiasäästlikumad. Võtsin rahulikult seasörki tehes lausikuid, nautisin tehnilisi lõike väga, ning jalutamine tundus samuti ok. Laupäeva õhtuks oli alles 71 startinust riismed, kuid arvasin sarnast olukorda näha ööpäev hiljem. Mingil hetkel olimegi joonel kolmekesi ja mulle sobis, et öö saabus. Kasutasin maailma parimat pealampi Lupine Piko (aitäh Pärtel Piirimäe) , ning Petzl Nao lampi. Pühapäeva varahommikuks olid tugevad vastased erinevatel põhjustel lakanud jooksmast, ning 04.00 alanud ringi kül alustasime kahekesi, visa konkurent astus rajalt maha kilomeetri järgselt. Seega pidin vaid ringi lõpuni jooksma klausliga, mahu ajalimiiti. Olin sisemas juba õnnelik, kuigi olin valmis oluliselt kauem kestvamaks vastasseisule. Suureks abiks oli tugitiim XTeam-KSV.ee boss Margus Laanemägi koos elukaaslasega, ning hea sõber Raul Lepasild oma semuga. Sain stardialasse jõudes kiiret abistamist vajadusel, oli selleks toidu valmistamine vms.

Et siis spordijumal hoidis mind seekord ja mul õnnestus olla võitja. Kõik esimesed korrad on ikka need kõige erilisemad, mis jäävad vingete emotsioonidega kauaks minuga. Finišijoonel võeti mind väga kunnina vastu uhke tseremoonia ja aplausi saatel. Olle Rõuk ja Ivar Tupp korraldajatena soovisid siiralt tunnustades õnne ja tugev käepigistus. Mulle anti väärikaid auhindu, mis jäävad kapile silma rõõmustama, maailma parimad maastikusussid Hoka Speedgoat3, ning tegime mõned vahvad pildid.

Heavy Metal Ultra üldvõitja olla on minujaoks suur au!
Aga selline Last Man Standing formaat on ikkagi raske ja iga ultrajooksu sõber kes tuli starti, oli võitja!

* Toidu osas tarbisin palju arbuusi, Salvesti Super Smushie smuutisi, Salvesti mulgiputru, piima ja suitsulõhet, pisut leiba, pisut 2,9 vol.lahjat õlut, Salvesti borši suppi pisut, kohvi, teed, matkaselli hommikupudru, Farmi vaniljepudingut,Värska Originaali ca.4l, vett, soolakapsleid, spordijooki, pool taastusbatooni
* Jalanõudest osutus minu suurest valikust sobivaimaks (minujaoks!) ülipehmed Nike Air Vomero 14, kuid katsetasin ka Nike Pegasus 36 Trail mudelit (liiga kuiv pinnas ja maanteesuss oli mugavam), kuid ka Adidas Ultra Boosti (nii rahulikult joostes jäi kannaosa pisut väherulluvaks).

Teid oli palju, kes väärivad tänusõna, kuid korralduse juures jättis paljugi sooja tunde, sest juba igat jooksjat tervitati absoluutselt iga ringi lõpus tunnustava aplausiga. Kaks meest koos abilistega tegid korraliku sündmuse, millele lisas vürtsi raju Heavy Metal muusika, tänan! Toomas ja Leivo -aitäh!

#smushie
#salvest
#kliimakaubamaja
#XTeam-KSV.ee
#KuriMudilane
#Prorunner

Linnas nimega Keila toimub algusega homme kl 21.00 üks eriline ultrajooksu sündmus Heavy Metal Ultra. Kui tavaliselt on võitja see, kes lõpetab esimese, siis seekord vastupidi.
Igal täistunnil antakse uus start 6,66 km ringile ja aega läbimiseks ongi tund. Jube lihtne eks…?

Kas ka siis, kui möödunud on mitu ööpäeva ja unemonstrumid kallal, vahest siiski…päris keeruline, raske.
Kohal on kodumaa raskekahurväelased, nii värsked kui mitmekordsed maailmameistrid. Kohal on tõsised nö.oma ala fanatid Lätist ja paljudest riikidest. Mina ka osalen. 🙂

Kaua ma ikka Kurja Mudilast lükkan ütles peatrenku Kaaro ja mõned treeningud pusserdasin ka suvejooksul kuidagi ära.
Jooksust lives saate head sõbrad kõike jälgida ja ettekujuteldamatuks võib kogu see asi muutuda, mitmeid päevi kestvaks. Pidage siis vastu ka live jälgimisel eks ?
https://my3.raceresult.com/127933/participants?lang=en

#smushie
#kliimakaubamaja
#salvest
#XTeam-KSV.ee
#KuriMudilane
#lastmanstanding

Olin valinud selle võistluse, et proovida võimalikku isiklikku 24h ultrajooksus parandada. Kõik oli suurepärane, ettevalmistused sujusid ja eelnenud katsevõistlused lisasid enesekindlust.

Umbes 10 päeva enne võistlust aga sain kummalise hingamisteede haiguse ja TJM-l mõõdukas tempos läbimine tõmbas palavikugi ülesse paariks päevaks. Ravisin hoolega ja sain leevendust, kuid mingi “siilipoiss” istub jätkuvalt kurgus. Kokkolasse otsustasin siiski minna isegi väikse tervisemurega, sest elus on küllaga olukordi varemgi olnud, kui lootusetu olukord pöördub.

Eestlasi oli kokku startimas kolm, väärikas seltskond ja eelneval õhtul käisime rajaga tutvumas. Rajakate esiti tundus mitte just parim, aga kui peale tagumist tagasipööret jõudsime suurele teravale killustikule, siis see oli otse öeldes väga halb lõik. Laup.starti minnes sättis Eestlaste sats korraliku varustuse ja söögipoolise valmis ja Aare oli valmis meie heaks andma oma panust tugiliikmena.

Esiti tõmbasin jalga uued lemmikud Nike Vomero 14 sussid ja Hoka Clifton 5 jäi ootama oma aega. Stardijoonele kogunes palju väga tugevaid jooksjaid. Algtempoks kujunes 5.15-5.25/mint km valdavalt ja olin kogemata liidergi esimesed u.70 km. Tegelikult olid järgnevatega vahed suht väiksed ja liigse tempoga (algtempo minule harjumuspärase) tegu ei olnud. Enesetunne esialgu oli ennastki üllatavalt mõistlik, aga peagi hingamisteedesse tekkis probleem, ning keha andis teada, et ärgu ma üritagugi siin pingutust. Võtsin aja maha ja tegin toidupausi, aga olek läks mis iganes käest ära vaikselt. Püüdsin esimesest raskest hetkest veel väljatulla ja liikusin 104 km täpselt isikliku margi (avg) tempos, aga just sealmaal lõplikult mõistsingi, et edasine jätkusuutlik ei ole, ega oma tähtsust. Spordis on sellised tunded rasked, aga 30+ ultrajooksu on mind karastanud ka selleks ja siis tulebki juba pigem säästa end uuteks õnnestumisteks.

Hommikul tegin veel mõned ringid ja püüdsin lõpufaasis megatublile Liina Kesamaa olla pisut toeks, sest tal tekkis oma ambitsioon. Aet Kiisla oli hommikuks kerinud palju ringe ja viisvarvikutega hämmastas paljusi. Viimane tund oli emotsioonideküllane, rajaäärde kogunes rahvast, lapsed lõid patsu!

Jooksu lõppedes olin endaüle ehk natuke kurb, no et see haigus just nüüd sadas kaela, aga ikkagi rõõmu pakkusid Aet ja Liina korraliku tulemusega. Kokkola Ultra iseenesest on minuarust hea korraldusega, kuid siiski toon välja mõned murekohad, et järgnevatel aastatel teaks teisedki arvestada. Kohalikke vahest ei häirinud, aga merelt tuleb väga külma tuult isegi päevasoojusega ja üks kehapool on ohus. Toidulaual leidub kiirnuudleid ja see sobib vähestele, kuid muus osas toit ikkagi hea, ning supp seevastu maailma parim.

Rada on ebakvaliteetse pinnasega asfalt ja lahtise kiviga killustik, mis lõiguti oli väga suur ja pöördedki ultrajooksuks liiga järsud. Kas tuleksin tagasi? Ei…selline rada minule ei meeldi ja mõistan, et drooniga tehtud rada tutvustav video oli eksitavalt ilus. ?

Kokkolas jooksin siis pehmolt 157 km ja püüan Sillamäe Ultra fantastilisel heal rajakattel oma marki 208 km nihutada suuremaks.

Vahepeale jääb ülipõnev ja kahtlemata tugevas konkurentsis toimuv Heavy Metal Ultra uudses formaadis. Sügisene 24h MM jääb lahtiseks ja otsus sõltub suuresti rahalistest võimalustest ja eelnevatest õnnestumistest. Lõpetuseks ütlen, et ma olen teile kõigile väga tänulik, et te mind aitate ja usute minusse. Ma armastan jätkuvalt ultrajookse ja pigem saan “peksa” kõrges konkurentsis, kui võidan konkurentsitult.

Kül see tervis ka korda saab, võidab ju ikkagi sport! ??

#smushie
#salvest
#kliimakaubamaja
#Xteam-KSV.ee

X-Team KSV tunnustab aktiivse spordi edendamise eest oma liikmeid. Eriline tunnustus Hannes Veidele, hoidmaks tiimi lippu kõrgel ka väljaspool Eestit. Tänutäheks aktiivsetele sportlastele, kinkisime tublide saavutuste eest medalihoidjad. Kel huvi ka omale sellist medalihoidjat soetada, siis palun kirjuta margus@ksv.ee

Kenal märtsikuu õhtupoolikul panime Xteami liikmetest kuus meest kokku ja tegime esimese proovisõidu Siren Megasup lauaga. Megasup ise tundus täispumbates kenakesti suur. (5,5 meetrit pikk ja 1,5 meetrit lai). Peale ronides sinna kogu kambaga oli pilt pisut teine. Enamus mehed kaaluvad 85-98kg 🙂 ning keskmine pikkus üle 1,90ne.

Tunne oli tihe. Proovisõitu tegime kuna panime ennast kirja 20. aprillil toimuvale Võhandu 100km jõematkale. Algus oli paljulubav :). Emotsioonid olid kõrged. Pilt, mis Emajõel toimuma hakkas rääkis aga teist keelt. Põhiprobleeme oli pooltel meeskonna liikmetel püsti seismisega ja ega see nii jäigi kuni proovisõidu lõpuni.

Teiseks ei suutnud me kuidagi ühist rütmi leida ja see tegi aluse liikumise huvitavaks. Otsesõitmisest polnud juttugi. Kenasti sikk-sakitasime mööda jõge. Läbisime Emajõel 17 km sellel laual 1 tunni ja 45 minutiga, mis ajaliselt iseenesest polnud paha. Ilm oli sellel õhtupoolikul +3C aga jõel oli karge. Riietusega probleeme kellelgi polnud v.a. minul hakkasid varbad ja näpud päris kõvasti külmetama. Ümber meil seda lauda ajada ei õnnestunud ning kõik pääsesid kuiva nahaga.

Enne võistlust on plaan teha veel üks proovisõit ka Võhandu kärestikulisemal lõigul. Eks siis näeb, mis päriselt saama hakkab. Aga edu meile.

[vc_row][vc_column][vc_column_text]Ajal mil Kalev Ermits Holmenkhollenis tegi kõva sõitu, regasin mina ennast jooksule nimega 46 Otepää-Tartu Maraton. See jooks on pikima traditsiooniga kodumaal. Aastal 1974 südatalvest on seda peetud 45 korda. Kõigil neist on osalenud Matti Silber, kellele isegi Loskutovi Pavelil midagi peale kiirete aegade vastupanna ei ole.

Peatreener Kaaro alias Kuri Mudilane andis töönädala lõpu mulle vabaks. Puhkasingi eile ja kui hommikul sõber-konkurendi Allan-Peetriga Nuustakule läksime, olid paljud juba soojendust tegemas. Tegin ka paar korda siia-sinna ja ajasin nina taevasse. Ilmataat oli helde, 8 soojakraadi nagu maailmarekordite jooksudel, kerge tuul tagant. No Tehvandilt allatuisates ehk 1 km oleks ka WR graafikus reaalne, aga linnapiiril oleks ka nali lõppenud. Stardist minnes võtsin ikkagi vanamehele sobiliku rahuliku tempo, sest mootor viskaks tossama kiirustades. Liidergrupist eraldumine 2 km-il kolmekesi, mina sees. Kerisime ja tegin 11 km peal otsustuskindlama tempomuutuse, sain vahe ca.minutile. Pangodi poolikule jõudsin 1.31.35 ja jalg oli kerge, surusin tempo endakohta julmaks. Teadsin, et mul kerget pääsu ei pruugi olla, sest konkurentide margid olid kümmekond minutit kiiremad. Raskeks läks 5 km enne lõppu, jalad läksid kangeks. Enesekindlus murenes ja zuumisin pilguga seljatagust, aga edu oli siiski veenev.
Kuigi Ermits tegi kõva sõidu, võttis Hannes oma võidu. ?

1. Hannes Veide 03.03.26
2. Hendrik Rull 03.12.29
3. Allan-Peeter Jaaska 03.13.04
Naistest võitis Siiri Pilt 03.31.49

Õnnitlen ja tänan ühtlasi klubi ProRunner, tiimi XTeam-KSV.ee ja tööandjat Salvest. Viimase tootesalvest tuleb ka minu uus salarelv jooksude menüüsse Smushie Supersmuuti, mis on väga tervislik, maitsev, kõhusõbralik energiat andev toode.
Kordaläinud päev e.hiirtel pidu, kui kasse pole. ?[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]

[vc_row][vc_column][vc_column_text]Esimene advent, lumest valge loodus. Kuri mudilane ja Marju läksid lumisesse Tartu linna karuselliga sõitma, kuid minul olid teised plaanid. Pudru lükkasin sahtlisse, kohvi otsa ja sättisin asju kotti, et Hannese kodukandi matkale minna. Linn nimega Elva ei ole mitte ainult männilinn, ega suvituslinn läbi aegade minujaoks. See on linn, kus sündisin, kus paljudel kohtadel on minujaoks oma lugu.

Saime sõpradega raudteejaama esisel kokku, ning enne metsaminekut väike linnakas. Vana suusahüppemägi kust algas mitme kunagise spordisangari edulugu ja legendaarse trenku hr.T.Haljandi juhendamisel. Kas teate kus kuivasid vanas pritsumajas voolikud, et Elvas kasvavad kadakad, või mitu järve on tegelikult Elvas? Rääkisin palju lapse ja nooruspõlvest meeldejäänust, ning suundusime mööda Väikest väerada, kus uskumuse kohaselt puuskulptuurid omavad võlu/energia ja ravijõudu…Vitipalu matkarajale. Vaheldusrikas maastik, Elva jõgi ja Vitipalu järv, ning vaatetorn nõiamaja läheduses. Sellist puhast õhku, mida sealne mets pakub on väärtus omaette ja ma siiralt loodan, et metsade mahavõtmisest lühiajalist tulu teenivate metsameeste käsi mõrvarlikult nende puudeni ei tõuse.

Maratonirada oli lumesaaniga kinnipressitud ja esimesed suusadaamid ja härrad eesotsas Arvi Suurpere -ga lausa mõnulesid seal, kus 2,5 kuupärast loodetavasti tuhanded suusahundid teevad sama nii nautides, aga ka hammas hambavastu võideldes. Matkarajal kohtasime veel teisi matkalisi, rattureid ja metslinde. Elva ja lähipiirkond on tõeliselt hea koht, kus sportida, või lihtsalt matkata. Meie teekond hakkas lõppema ja kõhudki olid värskes õhus liikumisest tühjaks läinud. Meil oli seekord suurepärane abi kodumaiselt ettevõttelt Salvest, kes toetas parima seljankaga! Head supp valmis tuntud Tartu Kontsertkorraldus OÜ tegelevas Pärnaõie talus perenaise A.Tellissaare supipliidil. Olles matkast pisut väsinud, istusime rõõmuga Annika Tellissaar heast südamest kaetud lauataha kuuma Salvesti seljankat sööma. Iga hea asi ja matk samuti said sellega läbi, ning kes läks koju kuuma vanni, sauna õhtut pikendama.
Eriline tänu minupoolt AS Salvestile, Pärnaõie talu perenaisele Annikale, ning kõigile headele matkalistele!

Head jõulukuud!
Hannes Veide

Väike tagasivaade enne, kui edasi. Spartathlon 246 km oli hooaja tähtsaim võistlus, raskeim elus. Püstitatud eesmärk oli minujaoks kõrge ja suurim soov jõuda lõppu ajalimiidis. Tõsi, kindlasti sisemuses sügaval on ambitsioonid minulgi olulselt kõrgemad, aga seekord sedasi.

Esimene maraton möödus üldse hästi, pisut kiirestigi kuid kasutasin tekitatud vajalikku ajavaru toitumiseks.Teine maraton oli minujaoks ilusate merevaadete, tööstuslaevade jälgimise aeg. Pikem toitumise paus ja meelekindluse kogumise aeg. Kolmas maraton viis mind pimedusse, algas tõsisem vihm ja olin toeks pimeduses kompavale Laimonisele. Neljas maraton viis mind kriisi, ootamatu alajahtumine ja paus furgoonautos. Paljud head sõbrad/konkurendid tundsid minupärast muret. Mul ei olnud plaaniski jätta alustatu pooleli, edasi! Viies maraton mulle läbi raskuste meeldis, öö, pimedus ja mäed. Vihm hakkas tüütuks muutuma juba, kuid 195,5 km peal nautisin raja parimat suppi koos suurepärase erikohtlemisega. See andis lisajõudu. Kuues maraton algas mõnusalt kerides ja tundsin, et suudan tõusul joosta. Halb vihmane ilm halvenes kiiresti ja mäeotsas oli tormil Zorba meile kondiprooviks mitmekesine pakett valmis. Mõtlesin, et see ei ole võimalik, kui vihmatorm mulle korraliku etenduse pakkus. Vaevu suutsin vahepeal kõndidagi, külm oli nagunii ja ajavaru sulas uskumatult. Jõudsin 133 km peal toidupunkti, et hetk puhata ja koguda ennast, sain Peteriselt hirmutava teate. Ajavaru 12 minutit! Istumise asemel tõmbasin Cola hooga makku ja läks jooksuks, sest eriti nõme oleks sattuda laibakasse. Allamäge suutsingi hoida korralikku kiirust ja 6 kilomeetriga jõudsin järgi Laimonis Skadiņš -ile, kes tõusudel liigub ülikiirelt olematu kehamassi tõttu. Edasine oli sõbralik koosliikumine, ärategemise nautimine. Minujaoks oli suur ootusärevus, rõõm näha tänava lõpus kuningas Leonidast! Räsituna kõigest, olin õnnelik!
Jõin püha vett ja suudlesin austusest kunni varbaid. Seejärel lonkasin värisedes külmast med.telki. Sain turgutust, süüa ja juua ning varbaotsa valged sussid. Takso viis mind hotelli! 🙂
Olen õnnelik, et elu pakkus mulle väga raske ja extreemse väljakutse. Olin julge, mentaalselt tugevam ja võibolla näete mind veelkord seal kiireminigi jooksmas. Nüüd kus pisut on aega möödunud, olin väga haige vahepeal. Tulin aga kõigest välja, olen tagasi selleks, tugevamana jätkata kõike.
Tänan peret ja häid sõpru,tuttavaid!
Meenutuseks mõned pildid, mis jäävad kauaks meenutama mulle seda katsumust, rasket.